Kui ma olen pidevalt dilemma ees ,mida ma teen ja kui ma olen lõpuks teinud otuse, et no okey, siis selgub lihtne tõsiasi, et ma ei saa.lihtsalt ei saa.ja kõige tobedama põhjusega,kuna keegi teine on yritan mulle head teha,seda pahaaimatult ning kokkuvõttes on hoopistykkis mulle käki keeranud.ja see teeb haiget.kohutavalt.nutta tahaks,aga see ei aita.ja nyyd pean ma mõned failid oma kõvakettalt yritama ära kustutada ning looma uued folderid ja suutma need ka uue sisuga täita.
Ma usun pidevalt,et ma olen saanud myrgituse.myrgi näol.arseeni?võib-olla.ma järeldan seda oma tundlikkuse pärast.ma tunnen intensiivsemalt kui see tavatariifide järgi normaalne on.kõik mu meeled on avanenud.ja see pole yldse meeldiv.ma ikka ei saa aru,mis toimub.kõik on segadusse ajav ning ma enam ei kontrolli olukorda.
Ma saan haiget,ma tean kus on valukoht,aga ma blokin seda ja ei taha isegi omale seda tunnistada.ammugi veel kellegile teisele seda kõva häälega välja öelda.ja nii ma käin ja tegelen enesepettusega läbi teiste inimeste ,neile väljamõeldud mina ette söötes.
Aegade möödudes,isegi kui sellest vaid nädal möödas,asjad ununevad.ja muutuvad tähtsusetuteks.mis on olnud ydini negatiivsed on tõusnud yhtäkki positiivsuse näitaja tippu.ja positiivsed laengud on kaotanud oma tähtsuse.magus läheb ikka enne halvaks või kaob kiirelt oma headuse tõttu.
Kõige hullem oleks olnud,kui oleks kirjutatud, et sa oled veel noor-mis iseenesest oleks kompliment-sa jõuad veel arstiks õppida. Ja see oleks tõsiselt mahategev kriitika.
Totter on see et ma laman põrandal ja ma ei suuda ennast liigutada.ma värisen kogu yle keha.ma sydataob ja mul on paha olla.seest keerab täiega.mu silmad on kui hommikud londonis-nii udused.
Jälle ma valetasin.yritasin põhjuse varjata muu ebaolulisusega.
