Vanamees, kes oli tulnud oma zigulitäie naabrinaistega sohu jõhvikale. Vanuses, kus enam ei häbeneta hängimist naabrinaistega ja osalemist nende tegevustes, kaasaarvatud roosade kaltsude lõikumist ebamäärasteks otstarveteks. Ja ometi oli naabrinaistega suhtlemine ennast ammendunud ning niimoodi vaikselt liikuski mees minu poole. Ääri-veeri eemalt viisakat suhtlust alustades. Aga ma ise olin ka valmis kohe vestlusse laskuma. Sellised kohad nagu terviserajad ning metsakülastused soosivad sotsiaalselt viisakat olemist ja väikest smalltalki. Kui sa just ei taha veel võimsamat üksiolemist nautida aga selleks sa ei roni inimeste vaateväljale oma kehaliigumisi tegema või peale viisakat tere nihkud puu taha peitu ehk teise metsa serva.
Aga mees oli jaburnaljakas. Või mu meeleolu oli jaburnaljakas. Minu jaoks jõudis ta rääkida ära oma terve eluloo. Või olulised punktid oma elust. Või vähemalt tema jaoks olulised teada-anda tahtvad punktid. Ja mina jõudsin sujuvalt ta juba oma näitusele kutsuda. Selleks oma nime isegi avalikustamata. Aga andsin olulise informatsiooni edasi ja väikse vihjega kust infi juurde saab ,juhul kui meelest peaks minema. Sain ju kohe aru, et talle meeldib see teema ja olemine vanemate naisterahvaste seltsis ning tegelemine hämarate teemadega tema valdkonna mõistes. Kusjuures mees oli kärmas ka koheselt ärijuttu ajama. Sooviga näituselt nii mõndagi omandada. Sellesosas pidime veel täpsemini asju arutama ja läbi mõtlema.
Aga tore oli ja soost minema kõndides möödusin neid kohaletoonud erksavärvilisest zigulist , sees vanemasse diskobeibe ikka jõudnud vanadaam kõlaritest muusikat kuulamas.
Saturday, September 19, 2009
Thursday, September 10, 2009
Thursday, September 3, 2009
Subscribe to:
Posts (Atom)