Ma näen hetkel välja nagu Peeter Lauritsa juurest tulles. Tookord kui. Aga kordi parem.
Augustikuu kuivanud heinakõrreliste ja pisikeste kividega pikitud mäeküljelt alla rulludes järve poole, samal ajal poseerides Lauritsa kaamerale. Niivõrd-kuivõrd see hoogsa veeremise käigus võimalik oli . Aga mitte see pole see, mis hetkel on. Vaid nahk ,mis tookord oli sentimeeter sentimeetris kinni väikseid sisse kinnitunud heinakõrsi ning pisikeste sinikate rada jooksmas üle keha. Kolme päeva pärast ma mädanesin. Õigemini olin kattunud mädapunni võrguga. Ka nüüd. Aga ebakorrapärasemalt ,hõredamalt ja teisest tegevusest tingitud. Mitte nii äärmuslikust.

hommikul viisin pirta tööle ja ise läksin baltijaama turule.nii jabur.olin jälle venelastele silmarõõmuks .yks venelane ytles,et tere ,kas ma tohin teile midagi öelda,ma et nooh,et te olete nii ilus.aitähh.kas teil oma boyfriend on?ma olin täiesti hämmingus ,ytlesin ,et jah mees.oli jalgrattaga ja ilma sokkideta

mu kurk on valus.aga mul läheb seda varsti vaja.aga ma ei oska ennast hoida.ma ei oska seada endale piiranguid.ja pealegi pole valus kurk haigus.kuidas ma ütlen endale,et ma ei tohi minna alasti aeda kui päike paistab ja on oluliselt soojem kui talvel .Ja kui ma olen vaadanud ilma jääkaaneta veekogusid,milles hetke seisuga on värske vesi,et ma ei tohi neisse sisse hypata.ma ju ikka hyppan,sest ma olen nii planeerinud.

tegelikult on mul tähelepanu ylekyllusest tingitud masendusliku varjundiga madalkäik....


teie jonnipunn