Ma näen hetkel välja nagu Peeter Lauritsa juurest tulles. Tookord kui. Aga kordi parem.
Augustikuu kuivanud heinakõrreliste ja pisikeste kividega pikitud mäeküljelt alla rulludes järve poole, samal ajal poseerides Lauritsa kaamerale. Niivõrd-kuivõrd see hoogsa veeremise käigus võimalik oli . Aga mitte see pole see, mis hetkel on. Vaid nahk ,mis tookord oli sentimeeter sentimeetris kinni väikseid sisse kinnitunud heinakõrsi ning pisikeste sinikate rada jooksmas üle keha. Kolme päeva pärast ma mädanesin. Õigemini olin kattunud mädapunni võrguga. Ka nüüd. Aga ebakorrapärasemalt ,hõredamalt ja teisest tegevusest tingitud. Mitte nii äärmuslikust.