Süda lööb aeglaselt küljest.Minu seest.Pool paremalt poolt.Torkides.
Ma pidin alustama päeva teraapilist jätku solaariumi,jalutuskäiguga merele ning peatuspaigana atekas. Aga ma liikusin ühes suunas ning pöördusin siiski tagasi käidud teed.Kaugemalegi veel.Raamatukokku.Ma ei teadnud, mida ma tahan .Õieti midagi ei tahtnudki vaid lihtsalt võtsin.Kauem sellel peatumata.
Ning mõtlesin möödunule.Ehk siis viimasele tunnile.Ja naersin. Ja jalutasin.Ka mõjuvõimsale otsustusvõimele.Mis oli tehtud minu eest.
Me ei saa minna tagasi ja otsast alustada.Aga me saame teha uue lõpu.Täna.
Sest see on üleeilne , üle-üle-eilne lugu.Seega vana lugu.Nüüd on juba uued lood.
Naersin kuni mu põsesarnad olid jälle kramplikult valusad.Ja ma olin õnnelik.
Ja ma pole neid raamatuid vaadanud.Ma isegi ei mäleta , mis ma võtsin.Ja sellest on möödas vaid 10 tundi.
Elu on liigkihutav.Või mu mälu on hetkel kaitseks hekseldatud.
No comments:
Post a Comment