siis kui läksime portlandi raadiosse intekat andma.ja istusime selle maja ees pingil.ja ootasime oma aega.vaatasin ymberringi.seal kõrval oli yks päris ilus torn.tahtsin seda just pildistama hakata kui nägin kuidas yks tytarlaps kyynitab alla vaadata.ja juba ta kukkus. yhes asendis.lajatas meie ette asfaldile.tõstis veel korraks pea.see oli ikka väga katki.istusime edasi.aalup kutsus kiirabi.me seda poissi ei näinudki, kes oli varem alla kukkunud.võib-olla polnudki see kogemata.võibolla olid nad seoses ning tegemist oli kaksikenesetapuga.võibolla olid nad paar?igaljuhul see tydruk naeratas ,kui pead tõstis.
nägin veel kui ta kiirabiga minema viidi, siis juba tuligi mees,kes pidi juhatama meid lindistamise ruumi.koridoris möödusime kahest alasti seebisest mehest, kes end kraanikausside kõrval pesid.neist möödudes saime suht seebivahuseks.enne ruumi sisenedes liibus meid juhatanud mees minu tagumiku vastu.ma tundsin läbi riiete tema jäigastanud organit.peale mida ei tulnud mul inteka ajal hääl välja.kõne kyll aga plaanitud häälamine nurjus.aga ma rääkisin seal , kuidas mulle ei meeldi miski.eriti igasugused religioonid.ainult kaotusreligioon.peale mida ma hakkasin häälama ning vaid kõhetu kähin paiskus mu sisemusest välja.aga nemad ei saanud aru, et miski valesti.nad pole mind varem kuulnud.
No comments:
Post a Comment