nukk

kui me olime maalilaagris.ehk TPL-is,pirtu sõn'utsi ja kui maas vedeles käterätik,olles esimeses peatuspaigas. uba järve ääres ehk kidney-oa järve ääres.läheduses õudusunenägude mahajäetud kodu.
ma olin segaduses .ehk veel praegugi.kas minna tagasi ja panna see nukk olmeprygisse.või jätta ta oma elu elama ja lasta hoopis kellegil teisel tema ellu sekkuda.mis võib olla ysna väikse tõonäosusega.kas sinna keegi satubki.võimalik et juba lävelt ehmatab -peletab nad tulijad minema.ja kui ma olin teel sinna tagasi.ma nägin aknal tuule käes lehvimas selle maja päris elanikku.ma sain tol hetkel aru, et see nukk peab sinna jääma,kuigi ta oli nii hinge juba mulle pugenud.ma ei suutnud muule mõelda.ma kardan ,et siiski ma lähipäevil sekkun ta ellu ning toon ta ära.võib-olla pole mul õigus.äkki ta peabki siiski mädanema ja jääma peatselt kokkukukkuva maja varemetesse.aga see valge kummik .võib olla liigub minu jaoks hoopis aeg minema.