nõme olen.hirm on mu sees ja ma ei tea, mida ma tahan ja mida ma ei taha ja miks ma ei taha või mis osa ma ei taha.tegelikult käib siia taha asemel tahan.sest ma ju tahan .väga tahan .aga ma ikka ei suuda eraldada seda mittemeeldivat osa meeldivast.ma ei suuda silma kinni pigistada, sest ma tean.ja mäletan.ja ma tean ka seda , et kui oleks võimalus ,siis olen ju ma ise see,kes minu hirmunud poolele näkku naerab ja jookseb.ise teades, et see naerja tuleb varsti tagasi kaasas mitmekuine masendus ,samas ka rahul selle ajaga mis sai.
aga.
ma pole nii hull sõltuvus hetkel.ma haistsin lugu .alguses veel arvasin ,et ei sega asjasse seltskonda.aga nii see läks.ja kõik näis selgem ja niite oli kergem siduda ja paralleele tõmmata.hetk oli vägagi hoogne, ja näis ,et nyyd .ja nyyd kui ma olin enam kui kindel ,et see paisub ,on tekkinud paus.samas ma ise hirmuga mõtlesin ,stop ,stopp ära jätka.lootuses,et tegelikult see jätkub.ja nyyd kui ma olen saanud ,mida tahtnud ehk pausi, siis kripeldab ja igatseb selle kriipsu järele.natuke nagu pettunud, et ääh.ei läindki nii nagu mina arvasin.sest kõik märgid oid ju samad.
ju ta teadis seda ise kaa ja tegi peteka just sel momendil kui mina olin murdunud.
No comments:
Post a Comment