Billeneevest on võimatu mööda vaadata. Saksa kunstikriitik Michael Steger
ristis ta tabava nimega "volüümikas diiva" – tugev rubenslik keha,
setu talupoja iluideaal, mis on kaetud (paljuski ka katmata) kõige
erinevamate perverssevõitu glamuursete kostüümidega. Keha on Billeneeve
kunsti peamine materjal ja väljund, seetõttu sobib vast juttu tema kunsti
kohta just nii alustada.
Kõige triviaalsem tõlgendus sellele oleks feministlik vaatepunkt, mille
järele on üks-üheselt tegu patriarhaalse ühiskonna ahistavate iluideaalide
purustamisega. Nii see ka on, kuid see pole Billeneeve kunsti käimapanev
mootor. Küll aga mõneti vahend, sest see iseseisvus ja julgus millega ta
beibe- ja koduperenaisemaailmast üle sõidab oleks vaieldamaatult võimatu
ilma võrdõiguslaste eelneva võitluseta.
Ida-euroopa naisi peetakse ilusamaks kui lääne-eurooplasi, ja see on
puhtalt outfit´i küsimus. Feminism ei ole Ida-Euroopas oma arengus
selleni jõudnud, et naised välimusele tähelepanu pööramata kottpükstes ja
rasvaste juustega ringi käiksid. Tibikultuur kultiveerib imagoid, mis
oleksid kohased pigem megastaaridele või prostituutidele kui
tavakodanikule. Kunstnikud loomulikult teadvustavad kriitiliselt seda
nähtust ja vastanduvad sellele, kuid mitte omandades halli eurovälimust,
vaid ehtides ja eksponeerides end veelgi võikamate kiiksude abil.
Iga naine teab, kui palju on meestega võimalik ära teha lihtsaid
riietumis- ja meikimisnippe kasutades. Vapustav look lisab enesekindlust
ka käitumisele. Ma võin teha mis ma tahan, ma ei karda midagi, ma olen
kõikvõimas! See on SEXUAL POWER!
 
Mari Sobolev
27.05.2004