rosin ja mina

ma ei tea aga mulle meeldivad kohati algtekstid rohkem.sa tead ,millest kõik on alguse saanud...
aga rosina puhul on ka lõplik lugu hea.
https://kalev.ee/est/?news=929630&category=21&Bille-Neeve-%E2%80%93-tulnukas-keevitatud-kleitide-kuningriigist


Bille Neeve on suur ja ilus. Mulle näib jätkuvalt, et tegu peab olema tulnukaga. Mõne aasta tagune kustumatu mälupilt: Öö. Varakevad. Tallinna Vanalinn. Naine provokatiivselt lumivalges kleidis, ülikõrgetel disain-stilettodel, maniküüritud varbaküüned maailmale imetlemiseks ületamas jääliustikke munakividel. Oi neid reedeõhtuseid tiiraste meeste pilke, mis teda õgida üritasid! Mina ja veel üks naisterahvas paar meetrit tagapool: “Meie oma! Meie oma! Me ei müü teda!” Sihtkohta me igatahes jõudime ja vidokaamerat meil ka põues polnud. Kahjuks.
Tegelikult te karjusite „Vait. Meie oma. Müüdud . Naistele. „aga mõlemad kõlavad väga toredasti. Ja kleidi värvi oled muutnud aga siin kõlab niimoodi toredamini ja tead , sellest kleidist on tegelikult päris palju kirjutatud ,et tegelikult las jääda sinu mälupilt , mis on teisenenud, tundub uus ja huvitav. Muidu läheks jälle korduse peale.

Billel oranžid silmad. Mõnikord ka lillad. Tal ei hakka mitte kunagi külm. Võibolla tuleb see sellest, et selg võib tal küll paljas olla, aga kleidid seevastu on keevitatud. Kleitide keevitamisega tegeleb ta ise. Ta ütleb, et tal on terviklik maailmapilt, millest keevitatud kleidid moodustavad vaid ühe osa. Kõik on kõigega seotud.
ma pole lillade läätsedega kunagi käinud, aga-sinu tekstis kõlab hästi, et las jääb. Läksime Pirtaga ükskord läätsi ostma, olime kokku leppinud ,et mõlemad ostavad lillad läätsed, proovisin kõiki värvi läätsi silma, lõpuks osutasin oranzide läätsede peale-jaa, ma võtan need, palun pakkige ära. Sama, et lähed ostma turbo tiislit aga ikka ostad kollase.

Ta ütleb seda nii veenvalt, et ma ei näe ainsatki põhjust kahelda. Üritame ühiselt selle keeruka või hoopis üliloogilise puzzle lahti harutada, et ta viimaks taas kokku panna...

Jah, paljud möödujad teavadki Billet lihtsalt kui ekstsentriliselt riietuvat naisterahvast. “Või keevitaja-pillet või lambatapja-pillet,” lisab ta ise varjamatu muigega suunurgas. Bille on olemuselt filmilik, seda ilmselt ka siis kui ta lambaid tapab või maalib.... kuigi kahte viimast pole ma oma silmaga näinud. Selle peale, et ta maalib ja kõike muud kui halvasti, üllatusid ka nii mõnedki Tallinna maalikunstnikud.

Bille Neeve kui kunstiprojekt? Kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et terve Sinu elu on pöörase stsenaariumiga kostüümidraama kujuteldava kaamera ees, kus lisaks lisaks diiva rollile oled Sa ka stsenaristi ja kunstnikutöö enda kanda võtnud. Selles filmis on kirge ja naudingut, seksi ja vägivalda.... ja hästi palju ridade vahele kirjutatud allteksti? Kui palju sa stsenat ette mõtled?
M
Tegelikult ei mõtlegi ju, tähendab vähemalt ei kirjuta ja sealt järge ei aja.asjad minu elus kas juhtuvad või ei juhtu, nende ideede kiirus ,mis minusse sisse paiskuvad ja tagasi maailma kiirgavad , ei lase maha istuda ja selle yle mõtisklustesse laskuda.mis muidugi ei tähenda , et ma ei mõtle.ma tegelen sellega kui ma liigun .trantsportides oma keha yhest kohast teise või kui ma parasjagu olen mõtetekogumistööl.ja ausalt mul on vähemalt aasta aega ette teada punktid, mis peaksid minuga põrkuma,olles ise kõige suurem punkt.aga nende punktide tihedus tingib samaaegse tegutsemise ja edasise liigutuse ette mõtlemise.ning tekib tunne, et kõik juhtub. Et vastus sinu kysimusele, see võib olla kaks sekundit.ma planeerin aga olen väga paindlik igasuguste sekkumiste suhtes ja valmis vastu võtma pakutavat.ma pole kinni yheski punktis.aga ma olen ka väga kohusetundlik.et lubadusi ma pean.


Miks kostüümidraama nii oluline peatükk on? Ma ei oleks võimeline teksapükstes Billet parima tahtmise juures ette kujutama.... või on see võimalik
Muidugi on see võimalik aga sina ei pea seda teadma. Ja ma arvan, et see ei ole kõige olulisem, see võib näida teiste jaoks kõige olulisem sest riietes nad näevad mind kõige tihedamini- oma monumentaalmaale või videodokumentatsioone ma ju endale ümber ei keera ega kaasas ei kanna .See on see mis asetseb mulle kõige lähemal ja mida on kõige rohkem näha. Siit edasi seletuseks Lihtsas valgustuses. Miks kannavad inimesed riideid? Enim levinud põhjendus on muidugi sooja pärast , järgmine etapp –ilu pärast. jne. Et mul kohati neid liiga vähe seljas, tuleb vaid sellest , et mul pole külm. Ja ma ei vaja rohkem.
Ja veel. ma tegelen tervisliku eluviisiga, vähemasti tahan ma seda uskuda ,et ma seda teen. Ma olen hea manipulaator ,ma petan end ära ja ma usun seda , et nii see ongi. Ja sama tähtis kui on see, et sa oleks füüsiliselt rohkem kui terve , pead ka hinge tervena hoidma. Kogu see kostüümidraama laseb mul ennast tervena hoida. Ja pealegi- te ei tea, kuidas asjad armastavad naisi. Te ei kujuta ette, kui teraapiliselt võivad mõjuda külastused kanga- kui ka ehituspoodi.


Olen kuulnud Su väidet, et inimese surm peab olema sama hästi planeeritud, kui sünd. Kas see tähendab seda, et mul on kunagi lootust saada kunstiliselt kujundatud kutse: kallis sõber, palun tule minu matustele? Sa tegevat inimestele ekskursioone oma hauaplatsile?
Muidugi. Meil kõigil on meile omasel viisil omane lõpp välja mõeldud elulõpu viimase performance näol. Ja ma usun ,et see vaatemäng kujuneb vaatajate rohkeks kuid see ei tule veel. Ja hauale –ikka saab , see kuulub programmi juurde.

Sul on iseäralik suhe kehasse. On see lihakehast võõrandumine või vastupidi mingi ülim harmoonia iseendaga? Keha katmine märkidega või üldse mitte katmine, enda ja teise naisterahva kokku õmblemine.... igal hetkel toimuv kostüümidraama nagunii...
Kõik on üks. Üks mina. isegi mis on õrnõhukeste niidirägastikega ühenduses minuga.


Saan ma õieti aru, et Sina ei püüa iga hinna eest elu ja kunsti lahus hoida? Et kunst toidab elu ja vastupidi... su viimased maalid on ju ka pool-reality
Ja ma näen läbi enda ja ma näen asju endaga koos, ma ei tahaks lahutada mõtteid ega teostusi endast eemale. Kõik mis tuleb minu seest , läbi mõttetegevuse ja minu käte puudutusel, muutub kunstiks minu ümber. Ja elu ise kaa.


Kas kuskilt läheb mingi piir, millest Sa üle ei astu? Nii elus kui kunstis...
Pigem joon. Tuleb hoida joont. Äratuseks tuleb joonelt kukkuda aga oluline pole kuidas kukkuda vaid oluline kuidas sa üles tõused.

Aga unes?
Unes ei saa sa määrata kuidas pildid liiguvad ja tunded tekivad aga nad on tihedas seoses sinu eluga, mõningasel määral võimendatud või nihestunud. Kuigi enamus on eelmise päeva jääknähud, mõjutavad nad su järgnevat päeva -kas seda rikkudes või äratades, paisates õnnelikkuse ensüüme sinu ümber .
Ja vahest oled kaotanud taju une ja reaalsuse vahel ja enam ei saagi aru kust läheb piir. Nii võimsad on nad.

Mis rolli mängib seks?
See teema on liiga lai ,et ma jätaks selle siinkohal ära järgmisteks kordadeks.

“Kas Urvaste päritolu annab rokkimisele juurde või kisub hoopis maadligi? Ja kas sa võro kiit kõnõlõd?” palus Räpina korrespondent A.Ilves küsida.
Mina omaltpoolt lisaksin juurde, et kuidas kodukandis sinusugune “hull kunstnik” alla neelatakse?
Siinkohal pean täpsustama ,et ma pole Urvaste päritolu. Urvaste vallast
kuid mitte Urvastest. Täpsemini Uue-Antslast. Teile eemalolijatele võib olla määratlus liiast aga meile kohapeal olijale on see oluline. Et see koht on uue-antsla või siis
uht –järv … neevemaa, kui täpsem olla.
Ja arvestades 51% setu päritolu siis pigem räägin setu keelt kui võru keelt. Kuid kumbki pole võõras ja vestlusse selles keeles laskun vaid nendega ,kes ka ise seda valdavad.
(ja tead , määratle see hull kuidagi ümber, see on siiski diagnoos, see tekitab kuidagi ebamugavust. näiteks nihestunud muust või midagi taolist.) Ma suhtlen nendega ,kes suhtlevad minuga , ja neid ei ole vähe ….


Sinu CVst võib leida huvitavaid esinemiskohti. Tšiili, Korea, Egiptus... Euroopa ja USA nagunii... samas kergitakse Tallinnas kulme, et oi, kas Bille teeb ka midagi? Kuidas see käib? Ja sa pidavat varsti Islandile lambaid maalima minema.... kuna kõik kunstnikud on rikkad ;-)
Kõike ei pea kõigist teadma, keegi ei taha olla lõpuni avatud lehekülgedega raamat kõigile lugeda. Ja kõigile arusaadav. Ning need, kes imestavad minu tegemiste või mitte tegemiste kohta siis nad lihtsalt tegelikult ei teagi mind.
Ükskord ütles mind külastanud sõbranna, et ta peaks kirjutama kõik tegevused üles, mis ma päeva jooksul teen aga siis ta arvas, et ta lihtsalt ei jõuaks kõike kirja panna.
Ja tead jätaks selle islandi välja. Ma äkki eile tundsin, et see lambateema on minu oma, millest ma hetkel ei taha rääkida, et tahan seda oma sees nautida. Sellest kaa kunagi hiljem ja siis rohkem ja rohkem.
Ja ja muidugi, ma ei tea ühtegi kunstniku, kes oleks vaene. Järelikult ta ei tee midagi aga kas kunsti mitte tegev kunstnik on kunstnik?
Mind lihtsalt häirib see pidev aegunud sajandeid vana määratlus, et kunstnikud on vaesed. Praegu on ju tänapäev, asjad on liikunud aga tundub ,et mitte inimeste juhtmed pole lühenenud.

Mida ma küsida ei osanud?
Ma ei tea.

Lõpetuseks üks iseloomulik lugu:
“Tead, mul oli koduloom, aga ta suri ära,” räägib Bille mulle siiralt otsa vaadates: “kärbes, igalpool kandsin kaasas.”--- “Oot, et andsid süüa ja kandsid muudkui tikutopsis kaasas,” ei suuda ma oma kõrvu uskuda. Viimaks tuleb välja, et kärbselaip oli tema küünekaunistus. Niipalju siis loomaarmastajast.
Ja kärbsest veel nii palju , et ma ise ei võtnud teda, ta tuli mu juurde, lendas geelile ja sinna ta jäi.ja surma sai peale nelja kuud kui ta koos poole põidlaga ära murdus, ja see lein tegi kurvaks, kuigi olin end ette valmistanud, tema peatse lahkumisega minu juurest.see tähendab ,et ka minul on tunded.