luule by raavu

Tunnetest jääb hõrkõrn mekk
kui fööniksina tõusnud tuhast kirg
ja madalamaks murust trampind kõik mis miskit väärt
kui põud mis ahmib toidu meie vaagnailt
ja sõnadest jääb tuhk mis katab maad
Miljöö ei mängi enam rolli
Las tulla sadu koormaid familjaarsust
kui pole pääsusiis ilmselt vait on olla aegehk mureneks su vaev
ja une saabudes ta tuleb nii.et viinauimas unustades elunälja
sa leia
sa leiad hommikul end meeleheite lõpuks rõõmsalt naerdes

Mõnikord vaatan ma sind kummalise pilguga
vahest tahtlikult, vahest mitte
Teesklus sobib naistele
mehed seda kunsti ei valda
Mõnikord ma mõtlen, et sa oledki kummaline
vahest samapalju kui mina, vahest mitte
Huikmõtted on vist sürrealistide pärusmaa
tavakodanikud ju nii ei mõtle
Mõnikord tahaksin ma midagi öelda
aga ei ütle, millegi pärast
Ja siis ma pigem mõtlen, kas ei tee ma seda millegi, või k
kellegi pärast
Kummaline, et sõnadel on meeletu jõud
kuigi me valetame hommikust õhtuni
Väikesed konservatiivid ajavad su oksele
või on see väiklus, või väitlus, või väiksus
reeglid ajavad su hulluks
hullus iseendas, iseendale
reziim, reljeef, rekonstrueerima
sõnad muudavad su kohmetuks
stabiilsus on järsult seniilsus
liiga palju loogilisust liigvähe loomulikkust
kas sõnamäng või mäng sõnadega
mitu kabendit on malelaual?
mitu laua all?

Romantika peegli ees hommikul kell neli
näed peeglist ennast ja kirge selle sees
ja kahe krampis käega sa kammid juukseist välja ebakindlust
On kummaliselt hurmav apaatsuse irooniline poos
vist viitsiks elada ja surra üheskoos
jah vist, see sõna mida heidad tihti ette
reaalsust tajudes saad osaks meelepette

Su telefon on hulluks läinud
saad saata sõnumeid vaid vene keeles
ja kõik jääb saatmata mis mõlgub meeles
võib järsult nüristada kõiki meeli
see totter fakt, et sa ei oska keeli