ihtüoos

Perioodil , mil minu elutegevust on määranud jalg, olen ma maalinud 28 või 29 õlimaali. Ma ei tea, ma ei suuda enam järge pidada nagu mõni oma pruutnaistel. Ma tean, see on teistele talumatu ja mulle endale väsitav aga ma luban - ma saan kohe terveks ja enam ma ei maali. Ma palun kõigil see hetk suuta ära oodata ning eelnev ära kannatada.
Kuid-see olen mina.
Koristan. Või oleks õigem öelda –loon õhku. Enda ümber ja sisse. Et võtta järgmine liinilolev maal ning anda omale võimalus töö valmides see nimekirjast maha tõmmata. Koristamine on vaid üks hetk kahe maali maalimise vahepea, mil ma samaaegselt pean suutma nii koristada kui ka valminud maali nautida. Iga maali tekkimisel on täitunud minu ateljee pilla-palla asju täis. Nad leiavad omale koha, liiguvad ringi. Kõik kohad on täis värviseid riideribasid ja musti tasse, mis kunagi on sisaldanud kohvi või kõikvõimalikke teesegusid. Ma ei taha kasutada ühtesama tassi, ma ei taha neid pesta ega liigutada paigast. Nad lihtsalt on ja jäävad seni kui maal on valmis. Siis korjan ma nad kokku ja jätan hüvasti.
Kuid jah-see olen mina.
Maalimisperioodil istun ma rohkem lahtise külmakapi juures kui maalin. See tuleb sellest, et mitte maalida. Unustada hetkeks, et ma pean. Uinutada oma tähelepanu. Koheselt kui haaran pintsli vallandub õgardlus. Siis ma mitte ei vaja toitu vaid maitseelamust, erinevate maitsete näol. Kuid kindel on see, et chilli pipart ega majoneesi ei asenda miski. Ma armastaksin chilli sisalduse tõttu mehhiko toitu kuid nad rikuvad kogu elamuse oma totra cilantro üleküllasusega. Sama hästi võiksid ma süüa peenarde vahel lutikaid. Ma proovin kõike, mida külmik sisaldab. Ma ei kokka, see kulutaks liigselt aega. Ma suudan sekunditega unustada tervisliku toitumise, ma vahest üritan pidurdada kogu paisumise tapvat kiirust vedeliku tarbimisega. Õnneks ei suuda ma manustada alkoholi tööd tehes. Kui suudaks, siis kahaneks minu valmistööde arv rohkem kui poole võrra. Ma usun. Kuid-see olen mina.
Jaa- ma pean vahetpidamata jooma kui ma maalin. Maalimine kuivatab kurku ja paneb õhku ahmima. Ja palav on. Ma vajan vett ja kohvi ja gingeriteed . Isegi kui süda juba kahtlaselt taob ülemäärasest kohvijoomisest , tunnen ma jätkuvalt, et ma vajan seda juurde.
See olen mina.
Ma räägin , et ma oskan maalida kuna ma näen. Üks päev öeldi, et taimi ma ikka ei oska maalida. Hiljem selgus, et viga polnud taimedes vaid nägemises. Ma lihtsalt ei taju rohelisi toone. Ma valdan paremini pruune ja ivory black´i ja vaevumärgatavat kollast. Ja sinist. Valgega on omad lood. Ma ei armasta tema omadust asju jahuseks teha. Ma kasutan tema asemel vaevumärgatavat kollast.
Mina.
Mulle ei meeldi autoistmed ,millesse on sisse kodeeritud tagumikusoojendus. Pean ohkama-mul on jälle palav. Ja keegi kõrvalt ütleb-mul on jälle kõva.
.mina.
Ma olen lõpetanud ära oma lõbustamise , kasutades selleks koledaid mehi, neid baaridest minema lohistamise näol. Mu Tuulest sõbranna ütles, et ma võin omale seda piirangut lubada, et magada vaid ilusate meestega. Hirm tekkis peale tõsiasja kui selgus, et lapsed ei pruugi saada vaid emaliini pidi tulevaid omadusi. Ja ma järgin seda nõuannet. Üha jätkuvalt võttes juurelt maha uusi ja uusi blayboysid. Eneseimetlejaid.Mis on küll füüsika seadustega vastuolus aga siiski toimib. Ja loomine on tulemusest alati naudinguterohkem.
Mina.
See tähendab- tegelen meestega, kelle puhul ma kergendatult ohkan , et pole minu tüüp , õnneks ei tule sellest uut lugu. Ja seljataha vaadates näen vaid selliseid tekkelugusid ja kulgevaid lugusid. Ja uusi tatipanemismasinaid. Ja lähen. Oma Haldamatu lõbujanuga.
See olen Mina.
Kui ma oleksin koer, siis ma oleksin paks koer. Kõik armastaksid mind! Ja kallistaksid ja musitaksid. Aga mis ma teeksin siis, kui keegi mulle ei meeldiks? Aaa, ma jookseksin ära! Rääkis mu sõbranna.
Aga kui mina oleks keegi teine, siis mina oleks kala. Kõht ülevalpool kala. Siis surnud kala? Erinevalt kaladest siiski elav kala, ennastimetlev kala, kes vaatab ujudes oma peegelpilti vee ja päikese murdumispunktist. Aga sinu jaoks olengi ma surnud.
mina.
Kestast harva me lähemale pääseme.

16.06.2008