uni

Unedest.
Yleeilsest. nägin unes, et leho oli surnud. või just suri. kuidagi kummaliselt nagu ise kõndis kirstu. ja siis oli olematu. kõik hõljus kas tallinna kohal või siis polymeri platsil. ja mina seisin platsil ja mõtlesin .midagi ei öelnud. olime mõlemad samas kohas kuid yksteisele nähtamatud. nagu kaks eriajalist tegevust pandud samaaegselt jooksma. ja ometi yhtivalt. vähemalt mõtete tasandil. ja mina jätkuvalt seisin ja mõtlesin. niimoodi tuimalt. Et surnud jah. et ma ei tahtnud ju nyyd sellist lõppu kaa päriselt. kuigi ma olin oma otsustes kindel , ei tahtnud, et mul jäädavalt võetakse võimalus. aga ma seisin ja leppisin. nagu siis kui suri esimene seksimees, kellega ma polnud kunagi seksinud. aga tuul arvas , et see on willu seksimees. tegelikult oli ta kadi armuke. ma sain seda teada kui me jälle yhel folgil kadiga kohtusime. tookord kui me enam ei suudelnud .paar aastat varem oli kadi minu pruut ja me läbi folgi suudlesime. pikkade valgete juustega ilus tydruk. ja nyyd suudlesime jälle. läbi peo. ohjeldamatult. aga kui valev suri, nentisin, et nyyd see algas. minu mehed on liiga vanad. aga uni hõljus laiali ja see oli päriselt.