Ja mis mind ajab segadusse,et on veel ei,oma hingerahu jutuga.kus kohas,mis mõttes.mul pole pikemat aega nii vastikult ärev ja paha olla.ime et ma kõhust veel lahti pole.kõige hullem, et puuduvad lahendused.minu jaoks.ma ei teagi mida ma tahan või mis peaks olema.või kuidas saavutada stabiilsus.
Ma elan seda kogu valu uuesti läbi, mis oli eelmine kord….sama vastakaid tundeid.millest meeleheide on kõige tugevam.ja kahjutunne ei lase ennast yldse ära unustada.
Ja siit edasi nii ongi.kest ja katkine sisu.väga katkine.kõik näib nagu korrast olevad,isegi väga ,aga siin tuleb mängu jälle ego ja super ego.
Kõik muidugi tipneb kohutava vihaga.ikka on see nii, et kui miskit ei saa, miski tunne jääb rahuldamata, siis järgi jääb vaid yks meeletu viha. mahalaadimatu vihaklomp.mida ei oska kuidagimoodi lahustada.
Ma läksin kohe teisele korrusele ja nutsin.
Eesti politsei hoiatab –ära kiitle oma koduse varaga.
Ja ma ei suuda suud avada ja midagi välja öelda- ma tahan vaid vait olla.mossis.kurb. ja samas ma tean, et ma pean ennast kokku võtma ja rääkima. aga ma ei tea kuidas seda lauset sõnastada . reastada. ma kardan, et mulle jäävad sõnad kurku, kleepuvad põskedele ja välja tulevad vaid purskuvad pisarad ja järele jääb piinlikkusetunne, mida mõistus ytleb, et peab hoolega varjama.
Ma tunnen , et siinkohal vajan ma kyll juba psyhholoogi abi.ise teades, et see ei aita.ma olen terve aasta võidelnud. saavutanud juba täiuse ja siis on tekkinud jälle mingi totter tagasipaisatus. ma ei tohiks nii palju tekitada omale kinnisideid. jonnida nagu väikene laps.
Kaarel kytas.
Ma tunnen ennast alasti.
Läbinähtununa.paljastatuna.
Ou fack.
Fack.
No comments:
Post a Comment